KURNAST
...Igal linnal olgu toitev tagamaa. Tallinna kui hansalinna kasvades tekkis linlastel loomulik vajadus lähikonnast saada tööjõudu, toitu ja kütet ning kaitset vaenlaste eest. Tekkisid eeslinnad, hinda läksid linnalähedased maad. Nõnda mainitakse raekirjades juba 1384.aastal kohanime Curnal, eestipäraselt Kurna.
Kas seal “kurnati” kupja piitsa all töötegijaid või oli nime tekkeks millegi söödava , näiteks piimast kohupiima väljakurnamise tava, raske öelda …
Kurna viljakad piimakarjamaad olid 300 aasta Treydenite - nimeliste mõisnike halduses. 1671.aastal ostis Ingerimaa kindralkuberner, Rootsi kuninga feldmarssal Otto Wilhelm von Fersen (1623-1703) Kurna mõisa. Lahingus saadud peahaava tõttu kutsuti teda rahvasuus Tammepää Veaseniks. Fersen oli nii kõva mees, et tema talupojad võisid Tallinna poodides käia ja võtta mis meeldib - küll feldmarssal klaarib. Ainult valge lina pidi hobustel sadula peal olema, et linnavahid teaksid ja austaksid. Vahetut enne vana Ferseni surma algas Põhjasõda . Maad laastas nälg ja katk ning ringihulkuvad tatarlaste ratsasalgad. Kuni Harku mõisas kirjutati 1710.aastal alla soodne kapituleerumisleping Peeter I ja Eestimaa ning Liivamaa rüütelkonna vahel, mis tõi Eestimaale uue õitsengu ja mõistatesse rikkuse.
Kurna mõisnik andis talurahvale tööd tiikide kaevamisel, tänini säilinud tiike hakati kutsuma Näljatiikideks. Kuna vanal marssalil ei olnud poegi, siis tütarde abielude kaudu tulid Kurna mõisasse Knorringid – kindralid, maanõunikd, diplomaadid.
Lisandus ka Wrangelle.
Kurna toitis Tallinna linna ning elu mõisas oli hea. Tiikide ümbruse pargi kujundas tuntud aednik Friedrich Winkler 1897.aastal. Uhke puithäärber ehitati koos kasvuhoonetega, kus valmisid aprikoosid, viinamarjad ja virsikud.
Enne XIX sajandi lõppu ostis Kurna mõisa Saksa konsul Revelis Nikolai Andreas Koch. Kuid 1914.aastal, Esimese Maailmasõja puhkedes pidi vaenulikuks osutunud Saksa diplomaat lahkuma ja loovutama Kurna mõisa Tallinna linnale, kus tolleks ajaks olid eestlased juba juhtpositsioonil. Kurna mõisast, mille piirid ulatusid Ülemiste järveni veeti piima Tallinna hooldekodudesse ja haiglatesse. Kurna edasine saatus tõi mõisale ainult häda ja viletsust. Mõisahäärberis asunud kool, külanõukogu ja sovhoosikeskus ei suutnud ega soovinud endisaegset kultuuri säilitada.
Aastal 2002 pandi peremeheta häärber põlema, tukid tänini nõgestes.
Tiikide ääes mängitakse täna diskgolfi ja tallinlased käivad piknikut pidamas, suur maantee huugab tiikide ääres.
Kuid elu ei lõpe, mälu ei kao.
Vanas mõisaaidas ootab “Kurna Mõisa peokeskus" külalisi puhkama ja oma erilisi hetki tähistama.
Vana Tammepää on tagasi…